Inimesed küsivad kogu aeg minult, miks ma koolis olen kogu aeg nii masenduses, kuulan muusikat ja ei taha väga kellegagi rääkida. Esiteks, kool on kogu oma olemuselt masendav. Mitte et ma ei tahaks õppida, aga inimesed juba selle ümber ei ole väga sellised, kellega sa tahaksid kogu aeg rääkida. Näiteks täna enne kehalise kasvatust riietusruumis olid enne meid väikesed tüdrukud ja nad sõimasid meil näo lihtsalt täis nung väikesed poisid jooksid seal ümber ning ütlesid enda arvates väga naljakaid väljendeid. Milliseks noored lapsed küll muutunud on?
Teiseks, kogu aeg samade inimeste ümber olles saavad jututeemad lõpuks otsa. Lõpuks hakkad nautima neid hetki, kus oled muusikaga ainult kahekesi, välismaailmast eraldatud.
Suurepärane näide sellest, et koolis on raske kogu aeg happy olla. Täna oli kool väga väsitav (iga tund oli põhimõtteliselt hindeline tegevus) ja mina jälle kuulasin vahetundides kogu aeg muusikat, aga koju jõudes läks tuju järsku nii heaks, et jällegi suutsin oma tuppa minnes pool vett maha ajada, kuna mina ilmselgelt tantsisin veeklaas käes...
-P
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar